Põgenike ümberasumine
Teise maailmasõja järel oli enamikes riikides tööjõupuudus, mille leevendamiseks oli hea võimalus põgenikke ümber asustada. Ümberasumine võis toimuda nii üksikisiku ja perekonna kui ka valitsustevahelise migratsioonina, viimastega võisid kaasneda vabatahtlikud missioonid ja finantstoetused. IRO loomise järel 1947. aastal hakkasid toimuma ka individuaalsed ümberasumised tulevase tööandja toel, puudutades enamasti kõrge kvalifikatsiooniga pagulasi.
Iga riik seadis sisserännuks pagulastele kindlad nõudmised, mis puudutasid eelkõige vanust, perekondlikku seisu, tervislikku olukorda, haridust ja varasemaid töökogemusi. Eelistatud olid noored, vallalised, terved, tööjõulised inimesed, kellega ei saabuks riiki ülalpeetavaid (lapsi, vanureid, invaliide). Oskustöölistel oli tööd palju lihtsam leida kui kõrgharidusega pagulastel.
Enamik eestlasi langetas otsuse Saksamaalt lahkuda 1946. aasta lõpus ja 1947. aasta alguses. Eestlaste seas ei olnud esialgu asukohariigina soositud nn ülemeremaad Ameerika Ühendriigid ja Kanada kui kauged ja kultuuriliselt võõrad paigad. Pigem soovitati jääda Euroopasse, kust oleks ka lihtsam pöörduda kodumaale tagasi juhul, kui poliitiline olukord muutub. Ometi suundus enamus Saksamaalt ümberasunud eestlastest Ühendriikidesse, Kanadasse ja Austraaliasse.
Suuremad eestlasi puudutanud ümberasumisaktsioonid olid Suurbritannia algatatud kampaaniad „Balti Luiged“ ja „Hõissa läände“, millest esimene oli mõeldud värbamaks naisi tööle õdede ja teenijatena haiglatesse, hooldekodudesse ja majapidamistesse, ning teine nii naiste kui meest sissetoomiseks Suurbritanniasse laiemalt, kuivõrd palju töökohti oli jäänud vabaks seoses inglaste emigreerumisega Kanadasse ja eriti suur puudus oli oskustöölistest. Balti pagulasi värvati ka Belgia kampaania „Must Teemant“ raames söekaevureiks, ent see aktsioon ei olnud eestlaste seas populaarne.
Belgia ja Suurbritannia ettevõtmiste ajal avanes baltlastele võimalus ümber asuda Lõuna-Ameerika riikidesse, eelkõige Argentinasse ja Brasiiliasse. Pakkumise võtsid vastu need, kellele näis poliitiline olukord Euroopas kriitiline või lootsid, et saavad Lõuna-Ameerika riikidest hiljem edasi minna Ühendriikidesse või Kanadasse. Oli ka neid, kellele tundus kaugetesse maadesse elama asumine ahvatlevana. Pagulasi tööjõuna värbavad riigid tegid ümberasumise soodustamiseks ka muudatusi seadusandluses, eriti alates 1948. aastast. Seejärel saidki eestlaste hulgas levinumateks ümberasumismaadeks Austraalia, Kanada ja Ameerika Ühendriigid.
Saksamaalt ümberasunud eestlaste arv suuremates asukohariikides 1950. aastatel:
Ameerika Ühendriigid | 12 000 |
Kanada | 11 370 |
Austraalia | ca 6000 |
Suurbritannia | 5500–6000 |
Rootsi | 1000 |
Belgia | 270 |
Argentina | 201 |
Venezuela | 192 |
Uus-Meremaa | 189 |
Prantsusmaa | 179 |
Brasiilia | 158 |
Holland | 110 |
Ühendriikide tsooni Eestlaste Keskesinduse abiesimehe Elias Kasaki kiri peakonsul Johannes Kaivule palvega külastada pagulaslaagreid ja aidata kaasa nii Ühendriikidesse emigreerujate kui ka Saksamaale jäävate kaasmaalaste probleemide lahendamisele. 25. november 1949. ERA.1608.2.1640, lk 184 (digiteeritud, www.ra.ee/saaga) |
|
Karl Robert Pusta refereerib kirjas August Tormale Ameerika Ühendriikidesse sisserändamise tingimusi 1945. aastal. ERA.1622.2.78, lk 171 (digiteeritud, www.ra.ee/saaga ) |
|
1946. aasta augustis ja septembris paatidega Rootsist Miamisse jõudnud eestlaste nimekirjad. ERA.1608.2.1635, lk 90–92 (digiteeritud, www.ra.ee/saaga) |
|
Mootorlaev “Linda” ja Ameerika Ühendriikidesse saabunud eesti pagulased, grupifotol lipsuga Ernst Jaakson. Miami, 18. oktoober 1946. ERA.1608.2.1635, lk 69, 70 ja 72 (digiteeritud, www.ra.ee/fotis) |
|
Saksamaalt lahkujad, kes siirdusid metsatöödele Kanadas, september 1947. VEMU FK.61-17 |
|
Pagulased lahtises söevagunis Jena-Augsburgi suunal 1946. aastal. VEMU FK.61-56 |