Hinnanguliselt moodustasid lapsed Saksamaale jõudnud eestlaste koguarvust vähemalt 20%. Kuna lapsi oli laagrites nii palju, hakkasid vanemad koheselt mõtlema lastega seotud tegevustele. Kiiresti tehti kõik endast olenev, et luua eelkooliealistele lasteaiad ja taastada kooliealistele lastele õppetegevus. Kõrgelt väärtustati emakeelse haridustee jätkamise võimaldamist. Taolist organiseerimist soodustas piisava hulga erialaoskustega eestlaste olemasolu pagulaskonna hulgas. Vajalike ruumide ja õppematerjalide hankimisega oli enam probleeme, kuid laagrite haldajate toetusel saadi sellestki probleemist üle.

1945. aasta sügisel oli Geislingenis 207 eelkooliealist last ja avati 3 lasteaeda. Lasteaedadesse võeti vähemalt kolme-aastaseid lapsi. Õpiti tavapärasele lasteaiaprogrammile kohaseid oskusi lugemisest ja kirjutamisest käsitöö, laulmise ja võimlemiseni. Lasteaialapsed said lisatoiduna piimapulbrit, kuivikuid ja maiustusi, mis tuli kohapeal ära tarbida. Piimapulbrist piima valmistamine suurte laagrite nn laste piimaköögis toimus UNRRA korraldusel 1946. aasta suvest 1947. aasta suveni. Kuigi rahvuskomiteed ja lapsevanemad protestisid selle vastu pidevalt, sest valmispiim läks kiiremini riknema, siis jäi vastav korraldus muutmata kuni augustini 1947, mil IRO otsusel hakati lastele jagama täispiima.

Algkooliealisi lapsi oli Geislingenis 1945.–46. õppeaastal 216, aasta hiljem 408 ja kõrgperioodil 1947.–48. õppeaastal 505. Gümnasiste õppis enam kui 200 iga aasta kohta, langedes alates 1949. aastast ümberasumise tõttu. Õpilaste keskmine vanus oli igas klassis kõrgem kui kodumaal õppides, paljudel oli koolitee jäänud sõja tõttu pooleli. Iga kolmas gümnaasiumiõpilane oli kaotanud isa, iga kuues ema, iga seitsmes mõlemad vanemad. 1945.–46. õppeaasta lõpul õppis Ühendriikide tsooni eesti algkoolides 1164 õpilast ja gümnaasiumides 580 õpilast. Briti tsoonis oli ligi 800 õpilast algkoolides ja 500 gümnaasiumides.

Lisaks tavakoolidele, tegutsesid pagulaslaagrites (Hanaus, Kleinheubachis, Hamelnis, Ambergis ja Geislingenis) ka muusikakoolid. 1946. aasta jaanuarist oli võimalik Geislingeni muusikakoolis õppida klaveri-, keelpilli-, puhkpilli- ja lauluklassis.

UNRRA ja rahvusesinduste abil varustati laagrielanikke riiete, toiduainete, ravimite ja muu vajalikuga. Geislingeni laagri näitel toodi lastele puuvillaseid ja villaseid kleite, mantleid, pullovere, ja pükse, samuti alussärke, sokke, jalanõusid ja treeningriideid. Pagulastele ettenähtud toidunormid moodustasid 1945. aasta sügisel 2300 kalorit päevas inimese kohta. 1946. aastal muudeti neid vastavalt vanuserühmadele, sellega minimeeriti normaaltarbijate toidunorme, ent lapsed, noored ja töölised said veidi toidulisa.