Vahetult pärast pagulaslaagrite asutamist 1945. aasta kevadsuvest hilissügiseni rajati laagrites aktiivselt laulu- ja tantsurühmi, avati koole ning tegutsesid näite- ja käsitööringid, skaudi- ja gaidirühmad. Regulaarne tegelemine spordiga ja osavõtt huvialaringidest pakkus laagrielanikele suurt vaheldust üksluisesse argipäeva.

Ühe suurema ühistegevuse vormina peeti 1947. aasta augustis Augsburgis Saksamaa eestlaste laulupidu enam kui 5000 eestlase kohalviibimisega. Laulupeol esineti rahvariietest, neist osa oli valmistatud juba Saksamaal viibides. Laulupidu sai paljuski teoks tänu aktiivsele kooride asutamisele alates 1945. a suvest – aastavahetuseks oli Saksamaa eestlaskonnas üle 60 laulukoori ning 1946. aasta suvel loodi Geislingenis Eesti Kooride Keskus. Lisaks korraldati alates 1946. aasta suvest laulupäevi, mille õnnestumisele aitas kaasa muusikakoolide sihikindel tegevus. 1945. aasta mais loodi ühendus „Eesti kunstnikud Lüübekis“, kuhu kuulusid nimekad pianistid ja viiulikunstnikud, sopranid ja tenorid. Saksamaal asunud Eesti muusikutest oli tuntuim Hubert Aumere, kes andis laagrites viiulikontserte ja töötas kontsertmeistrina Müncheni Rahvusteatri orkestris.

Eesti kutseliste näitlejate enamus asus Saksamaa põhjaosas Schleswig-Holsteinis, tantsijaid ja väiksemaid näitetruppe, aga ka soliste ja dirigente leidus rohkem Saksamaa lõunaosas. Suurim teatritrupp tegutses Geislingenis, kus juba 1. novembris 1945 rajati Geislingeni Eesti Rahvuskoondise Teater 27 inimesega. Peagi anti teatri käsutusse linna parim teatrihoone Jahnhalle 700-kohalise saaliga. Esimene etteaste peeti 1. detsembril „Eesti õhtu“ nime all, kus esinesid vokaal- ja instrumentaalsolistid nii ettekannete kui tantsudega. Geislingeni teatri muusikalavastustest tasub nimetada operette „Mariza“ ning „Viktoria ja ta husaar“, mida etendati pea 30 korda ja kus nii eestlastest kui sakslastest arvustajad tõstsid esile endise „Vanemuise“ näitlejanna Helmi Areni osatäitmisi. Teatri juures tegutses ka orkester, mis oli 1946. aasta sügisel 29-liikmeline, koosnedes enamuses asjaarmastajatest. Orkestri dirigendid olid Peeter Paul Lüdig ja Roman Toi. Teatri koori kuulus kuni 35 lauljat. Geislingeni teater andis 1945. aasta detsembrist 1947. aasta juunini 157 etendust pea 90 000 vaatajale.

Geislingeni teatri kõrval tegutsesid Eesti Rahvusteater Briti tsoonis Schwarzenbekis ja Nukuteater Augsburgis, Eesti Rahvusteater andis enam kui kahe aastaga 250 etendust ligi 68 000 vaatajale. Lisaks oli tuntud Memmingeni Eesti Teater ja näiteringid enam kui paarikümnes laagris.

Laagrite perioodil ilmus Saksamaal üllatavalt palju trükiseid (üle 400 nimetuse), eriti õppekirjandust, mida vajasid eesti koolid. Ilukirjandusest anti välja nii klassikat kui ka uudisteoseid ning suhteliselt palju lasteraamatute kordustrükke ja uusloomingut. Tuntud kirjanikest olid Saksamaal ainult Henrik Visnapuu, Pedro Krusten ja Aleksis Rannit, kes kõik siirdusid hiljem Ühendriikidesse. 1945. aastal ilmus esimene sõjajärgne ilukirjanduslik teos Saksamaal – Aleksis Ranniti värsikogu „Käesurve“, sellele järgnesid 1946. aastal Henrik Visnapuu luulekogu „Tuuline teekond“ 5000 eksemplaris, mis oli paguluses harukordne nähtus, ja Pedro Krusteni romaan „Üle parda“. Raamatuid andsid Saksamaal välja kirjastused Estonia, Kultuur, Eddy, USA-tsooni Eestlaste Keskesindus jt. Õpikute kirjastamisel oli oluline koht Geislingeni Eesti Gümnaasiumil, kus anti välja ja paljundati üle 40 õpiku, mida saadeti ka teistele Saksamaa eesti koolidele.

Laagrite infopuuduse leevendamiseks hakati välja andma laagrilehti ja bülletääne, neist esimene oli 6. juunil 1945 ilmunud „Aja Kaja“ Uklei laagris. Kuna Saksamaale oli sattunud üle 30 kutselise eesti ajakirjaniku, oli ajakirjanduslik tegevus eriti elav. Esimese trükitud ajaleheni jõuti 11. augustil 1945 Göttingenis, mil Eduard Vallaste toimetamisel hakkas kord nädalas ilmuma „Eesti Teated“, mille trükiarv ulatus 6000 eksemplarini. 29. septembril 1945 hakkas Ühendriikide tsoonis ilmuma ajaleht „Eesti Rada“, seejärel Geislingenis rotopaljunduses bülletään „Eesti Post“, mis märtsis 1946 hakkas ilmuma trükitult ja kujunes suurimaks eestlaste ajaleheks Saksamaal, kuni lõpetas ilmumise 1953. aastal. „Eesti Rada“ ilmub Saksamaal senini. Lisaks nimetatuile ilmus laagrites terve rida bülletääne, ajalehti ja ajakirju.

Heal tasemel kultuurisündmuste kõrval rajati laagrites töökodasid ja viidi läbi kursusi vajalike oskuste omandamiseks nii spetsiifilistel erialadel (näiteks elektrotehnika) kui ka igapäevaelus kasulikeks harrastusteks (näiteks fotograafia ja käsitöö). Eesti kujutava kunsti esindajaid oli Saksamaal ligi 50, tarbekunstnikke 24, lisaks asus paguluses mõnigi tuntud maalikunstnik, graafik, kujur ja arhitekt. Nende eestvedamisel algatati töökodasid ja korraldati kunsti- ja etnograafianäitusi.

Sporditegevust arendati sarnaselt teiste ühisürituste korraldamisega kohe laagrite rajamise järel. Ameerika Ühendriikide tsooni eestlased pidasid esimesed suuremad spordivõistlused juba 1945. aasta 15.–16. septembril Augsburgis Ühendriikide sõjaväe staadionil. Osalejaid oli mitmest laagrist, võisteldi meeste, naiste ning poiste A ja B klassis kergejõustikus, samuti korv- ja võrkpallis. Veelgi suurejoonelisema aktsioonina peeti 19.–20. oktoobril Augsburgis Balti olümpiaad, kus Eesti, Läti ja Leedu võtsid mõõtu kergejõustikus, korvpallis ja jalgpallis. Vaid veidi varem, augustis, toimusid Geislingeni laagri korraldusel Ühendriikide tsooni spordimängud, kus omavahel võistlesidki kahe suure laagri spordirühmad.