Arhiivid
Pagulaslaagrite kõigil rahvusgruppidel tuli kaitsta ja selgitada oma õigusi toetudes võimalikult täpsetele andmetele. Paratamatult ei olnud põgenikel võimalik kodumaalt kaasa tuua vastavaid riikliku tähtsusega dokumente, ent Eesti lähiminevikku puutuvate andmete kogumise ja talletamise vajadus kerkis kiirelt päevakorrale. Õnneks leidus pagulaste seas ka inimesi, kes mõistsid, kuivõrd oluline oli hakata koheselt korjama unikaalseid dokumente. Üks selline mees oli ajakirjanik Ferdinand Kool, kes avaldas hiljem ka mahuka ülevaate eesti pagulastest Saksamaal.
1946. aasta veebruaris loodi Geislingenis Eesti aja- ja kultuurilooline arhiiv, sekretär ja tegelik juht Jaan Lõoke, suunaja Ilmar Arens ning viieliikmeline nõukogu. 1946. aasta oktoobris oli Geislingeni arhiivil 35 kaastöölist, kogumisaktsiooni käigus oli ajaloolise tähtsusega dokumente kogutud 72, kultuuriajaloolist teavet 47 ühikut ja muid materjale 431 lehte. Trükistena oli arhiivile saadetud 625 ühikut, 342 ajalehe väljalõiget ja üle 1000 foto. 1948. aasta alguseks oli arhiivil kogusid 11 jooksva meetri ulatuses, hõlmates üle 15 000 lehe dokumente, enam kui 1200 fotot, 120 komplekti perioodikat ja 269 raamatut.
Majanduslike raskuste tõttu koondati arhiivi tegevus 1948. aasta suvel ja arhiivi ülesanded läksid Ühendriikide tsooni Eestlaste Keskesinduse büroo juhatajale Evald Ringile. 1949. a alguses jäi arhiivi pidamise ülesanne Keskesinduse esimehele ja abiesimehele. Arhiivi viimaseks suuremaks aktsiooniks kujunes Saksamaale tagasi tulnud saksa sõjavangide küsitlemine – vangistust Eestis kandnud inimesed andsid arhiivile väärtuslikku teavet olukorrast okupeeritud Eestis.
Arhiivikorraldus kehtis üksnes Ühendriikide tsoonis, teiste tsoonidega peeti ühendust vabatahtlike usaldusmeeste kaudu.
| Balti Kesknõukogu Eesti esindaja Hermann Stockeby pöördumine Kongressi Raamatukogu poole Saksamaal ladestunud Eesti arhiiviainesele turvalise hoiupaiga leidmiseks väljaspool Euroopat. Eesti pagulasorganisatsioonide tegevust ja pagulaste elu kajastavate materjalide mahuks märgitakse 12 puust kasti kaaluga 600 kilogrammi. 24. jaanuar 1951. ERA.1608.2.1016, lk 10–11 (digiteeritud, www.ra.ee/saaga) |
|
 |
Kongressi Raamatukogu kinnitab 1. märtsil 1951 peakonsul J. Kaivule valmisolekut võtta deposiithoiule eesti pagulasorganisatsioonide arhiiviaines. ERA.1608.2.1016, lk 12 (digiteeritud, www.ra.ee/saaga) |
 |
Peakonsul J. Kaiv teatab Herderi Instituudile, kuhu Eesti Keskkomitee oli hoiule andnud Saksamaal tegutsenud eesti pagulasorganisatsioonide arhiivi, otsusest selle arhiivi üleviimiseks Kongressi Raamatukogusse. ERA.1608.2.1016, lk 37 (digiteeritud, www.ra.ee/saaga) |
 |
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides juhatus otsustas 8. veebruaril 1954 asutada Eesti Kultuuriloolise Arhiivi, kuhu asjast huvitatud asutustel ja organisatsioonidel palutakse saata teateid Eestist evakueeritud või paguluses loodud raamatukogude, arhiivide ja muuseumide ning Eesti kultuurilugu puudutava ainese kohta. ERA.1608.2.1016, lk 47 (digiteeritud, www.ra.ee/saaga) |
 |
Kuivõrd Eesti pagulasorganisatsioonide Saksamaal arhiivi hoiustamine ja kasutamise korraldamine on osutunud töö- ja ajamahukaks, siis palub Kongressi Raamatukogu 23. jaanuaril 1956 peakonsul J. Kaivul leida deposiitlepingu pikendamise asemel arhiivile uus hoiupaik. ERA.1608.2.1016, lk 57 (digiteeritud, www.ra.ee/saaga) |
 |
Peakonsul J. Kaiv tänab Lakewoodi Eesti Ühingut nõusoleku eest võtta hoiule Saksamaa eesti organisatsioonide arhiivid. 27. veebruar 1958. ERA.1608.2.1016, lk 70 (digiteeritud, www.ra.ee/saaga) |
