Võõrsile sattunud pagulased väärtustasid kõrgelt rahvuse säilimist ning seetõttu peeti väga oluliseks emakeelsete koolide kiiret rajamist. Muuhulgas olid eestlased väidetavalt esimesed, kes omaalgatuslikult emakeelseid koole laagritesse rajasid. Eesti koolide asutamine algas peamiselt 1945. aasta suvel ning 1946. aasta alguseks oli koolivõrk juba välja kujunenud. Erandiks on Prantsuse tsoon, kuhu rajati eestikeelne kool juba 1944. aasta novembris. Kuna igas tsoonis ja laagris olid olud erinevad, siis toimus ka koolide avamine nii tsooniti kui ka laagrite lõikes erinevatel aegadel. Kuigi Briti tsoonis alustati koolide rajamist pisut varem kui Ühendriikide tsoonis, ei olnud paljude väikelaagrite ja väiksema laste arvu tõttu võimalik seal rajada nii suuri koole ega gümnaasiume nagu Ühendriikide tsoonis.

1945.–46. õppeaasta lõpul töötas Ühendriikide tsoonis 33 eesti algkooli 1164 õpilasega ja 11 gümnaasiumi 580 õpilasega. Suurimas laagris Geislingenis astus algkooli koguni 267 õpilast, mistõttu tuli avada 6 paralleelklassi. Briti tsoonis tegutses 30 algkooli, 8 gümnaasiumi ja 3 osalise kursusega gümnaasiumi, kokku õpilasi vastavalt pea 800 algkoolides ja 500 gümnaasiumides.

Prantsuse tsoonis oli eestlaste arv kõige väiksem, ligi 800 inimest, ent kuivõrd pea 500–600 inimest asus põlevkivikaevanduste piirkonnas Balingeni maakonnas, siis asutati seal juba 1944. aasta novembris 25 õpilasega eesti kool, mis tuli küll juba 1945. aasta märtsis sõjasündmuste tõttu sulgeda. Samas organiseeriti uus kool 31 õpilasega maist juulini ning kolmandat korda alates jaanuarist 1946. Lisaks tegutses veel kaks eesti kooli, kuigi õpilaste arv ulatus mõlemas vaid 10–15 õpilaseni.

Õpetajate leidumus oli laagriti erinev, ent pedagoogilise hariduse saanute hulk oli pagulaste seas piisav loomaks laagritesse emakeelseid koole. Laagrite loomise algusaastal mõjus koolide käivitamisele halvasti pagulaste pidev üleviimine ühest laagrist teise. Kõige paremas olukorras oli kahtlemata Geislingeni laager, kus töötas 38 gümnaasiumi õpetajat, kellest 26 oli ülikooliharidus ja kolm olid professorid.