Peamised eestlaste esindusorganisatsioonid olid Eesti komiteed. Nende rajamine algas 1945. aasta kevadel (mõnel juhul isegi enne sõja lõppu), mil liitlaste peakorter SHAEF selleks loa andis. UNRRA ei andnud küll komiteedele ametlikku tunnustust, kuid suhtles nendega ometi ametlikus korras. 1945. aasta sügisel tegutses Ühendriikide tsoonis 47 eesti komiteed, Suurbritannia tsoonis 21 komiteed ja Prantsusmaa tsoonis 6 komiteed.

Komiteedele lisaks rajati piirkondlikke esindusi ja kõige olulisemate ühendustena tegutsesid keskesindused. Ühendriikide tsooni Eestlaste Keskesindus ühendas kogu tsooni eestlaskonda ja võttis eesmärgiks esindada rahvuskaaslasi sõjaväe- ja tsiviilvõimude ees, koordineerida eesti esinduste ja komiteede kultuuri, hariduse, majanduse ja usutegevusi, samuti liita Eesti Vabariigi kodanikke ja pidada ühendust teiste esindustega. Praktikas selgitati kohalikele kõrgematele ametnikele Eesti rahva püüdlusi, korraldati õiguslikku kaitset skriinimiste ajal, lahendati toitlustamise, majutamise ja varustamise küsimusi, millele lisandusid ajapikku teistesse riikidesse töölevärbamise ja emigratsiooni küsimused, samuti puututi kokku mitmetahulise kultuurielu korraldamisega.

Kõige olulisemaks poliitiliseks aktsiooniks kujunes Eestlaste Keskesinduse 1946. aasta algatus koguda allkirju ühismemorandumile Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses. Kolmes tsoonis andis memorandumile allkirja ligi 18 000 eestlast. Dokumendist saadeti üks eksemplar Suurbritannia peaministrile ja teine Ameerika Ühendriikide presidendile.

Erinevalt leedulastest, põgenes suurem osa Eesti poliitilise ringkonna esindajatest peamiselt Rootsi ja nii tegutsesid rahvusesindustes Saksamaal paljud ühiskondlikult aktiivsed eestlased, kes kodumaal olid töötanud hariduse ja kultuuri alal või tegelenud hoopis ettevõtluse ja oskustööga või asunud teistel juhtivatel kohtadel.