Vahetult pärast Teist maailmasõda nähti Euroopas viibivate põgenike probleemi lahendamise ainsa võimalusena repatrieerumist ehk kodumaale tagasiminekut. Sõja lõpus loodeti, et enamus pagulastest soovib koju tagasi pöörduda ja repatrieerimised saab läbi viia ilma jõudu kasutamata. Repatrieerimist mõjutas otseselt kodakondsus määratlus – Jalta konverentsi otsustele tuginedes leiti, et Balti riikide kodakondsed on NSV Liidu kodanikud, kes tuleb kodumaale tagasi saata, ja kui nad vabatahtlikult ei lähe, siis tuleb neid selleks sundida.

1945. aasta kevadel viidi läbi esimesed sundrepatrieerimised, mis kohati tipnesid füüsilise jõu kasutamise, enesetapukatsete ja enesetappudega, nagu näitavad Kempteni laagri ukrainlaste ja valgevenelaste väljasaatmise andmed. Ka eestlasi sattus sundrepatrieerimise, seda just USA tsoonides Saksamaal ja Austrias. 1945. aasta novembris fikseerisid kolme tsooni sõjaväevalitsused oma seisukoha, mille järgi Balti riikide kodanikke ei peetud NSV Liidu kodanikeks, kuivõrd ei tunnustatud Balti riikide okupeerimist NSV Liidu poolt. Baltlastest pagulaste sunniviisilisi repatrieerimisi viis läbi UNRRA, mitte sõjaväevõimud. Seda vaatamata tõsiasjale, et nende kahe jõu vahel sõlmitud kokkulepete kohaselt pidanuks UNRRA vaid abistama sõjaväevõime repatrieerimiste läbiviimisel ega tohtinud omaalgatuslikult kedagi kodumaale saata, veelgi vähem sunniviisiliselt saata. Kuna aga UNRRA lähtus oma tegevuses eelkõige poliitilistest huvidest, võimaldatigi UNRRA hallatavates pagulaslaagrites Nõukogude Liidu repatrieerimismeeskondadele takistamatult külastada baltlaste pagulaslaagreid, teha propagandat kodumaale tagasipöördumiseks ning tuli ka ette sunniviisilisi repatrieerimisi. Kokkuvõttes sõltus eestlaste, nii nagu ka teiste baltlaste saatus konkreetse laagri ametnike poliitilistest vaadetest ja teadmistest Balti riikide ajaloost.

Saksamaalt Eestisse tagasipöördunud eestlaste arv oli rahvusvaheliste pagulasorganisatsioonide hinnangul 700–800 eestlast: UNRRA valitsemise ajal repatrieeriti 479 inimest ehk 1,5% koguarvust, järgneval perioodil, peamiselt IRO tegevuse ajal, repatrieeriti veel 256 eestlast. Samas repatrieerus nõukogude andmete järgi Saksamaalt veidi enam kui 7200 eestlast.

Kuivõrd repatrieerumist paljud laagris viibinud baltlased, s.h eestlased ei soovinud, hakati tekkinud olukorrale otsima teisi lahendusi. Kodumaale mittetagasipöördujatele jäi valida ümberasumise või kohaliku ellu integreerumise vahel (ehk jäämine Saksamaale).