Peagi pärast pagulaslaagrite rajamist, hakati Ühendriikide ja Briti tsoonide suuremates laagrites moodustama Eesti Punase Risti komiteesid. Komiteede peamisteks ülesanneteks said abi andmine ja info vahetamine lähedaste otsimisel, sõjainvaliidide, orbude, puudustkannatavate inimeste hoolekanne ja abistamine riiete, jalanõude ning toidupakkidega, raha kogumine sihtotstarbelisteks tegevusteks nagu näiteks lastele suvelaagrite korraldamiseks, laagrikoolide tegevuse ja haavata saanud sõjameeste toetamiseks.

Suurimaks eestlaskonda haaravaks Punase Risti ühenduseks Saksamaal oli Eesti Punase Risti Geislingeni Komitee, mis rajati 1945. aasta novembris. Tegevuskava hõlmas laialdasi alasid, ent peamiseks komitee tööks jäi sõjavangide abistamine ja invaliidide hoolekanne. Valdkond vajas rahalist tuge, mida osaliselt pakkus Eesti Rahvuskomitee Esindus kultuurisündmuste tuludest, ent lisatulu teenimiseks viis Punane Rist läbi üritusi ja korjandusi. Saadud tulud kasutati invaliidide proteeside muretsemiseks, ravikuludeks ja muuks toetuseks, pakkide veoks vangilaagritesse ja Punase Risti kaupluse ülalpidamiseks.

Enamus eesti sõjavangidest vabastati Ühendriikide tsooni vangilaagritest 1946. aasta suvel ja sügisel. Suur arv vabanenuist asusid Hochfeldi ja Geislingeni laagritesse. Nende ülalpidamiseks tehti toiduainete korjandusi ja pagulaste päevanormidest mahaarvamisi. Invaliide oli kahes laagris ligi 100, neist umbes 40 vajasid proteese ja 21 inimesele need ka muretseti.

Eraldi toetussuund oli skriinimiste käigus laagritest väljaskriinitud rahvuskaaslaste toetamine, samuti nende eestkoste läbiviimine Saksamaa asutustes.