Skriinimine oli pagulase sobivuse testimine rahvusvaheliste organisatsioonide ja sõjaväevõimude pakutava hoolekande saamiseks. Teisisõnu sõltus skriinimisest pagulase saatus – ta kas võis sobivuse korral jätkata elu laagris või pidi sealt lahkuma, olles sageli sunnitud kodumaale tagasi pöörduma. Skriinimised olid tihedalt seotud poliitiliste suhetega Ühendriikide ja NSV Liidu vahel. Kui 1946. aastal olid suhted koostööaltid, siis toimus ka enam skriinimisi ja repatrieerimisi, kui aga 1947. aastal suhted jahenesid kuni uue sõja puhkemise kartuseni, siis skriinimiste ja kojusaatmiste sagedus vähenes. Mõnegi varem väljaskriinitu pagulasstaatus hiljem ka taastati.

Esimene skriinimine viidi läbi isiku laagrisse vormistamisel. Erinevalt Taanist ja Rootsist hakkasid Saksamaa ja Austria pagulaslaagrites skriinimised korduma. Skriinimiste läbiviimise otsus langetati veebruaris 1946 ja skriinimisi teostati intensiivselt sama aasta suvest kuni 1947. aasta kevadeni, mil toimusid ka järelskriinimised. Esialgu puudusid kindlad juhised skriinimist läbi viinud isikutele, peamiselt allohvitseridele, kellele oli jäetud piisavalt suur vabadus testimise tulemuse üle otsustamisel. Kunagi ei olnud ette teada, millal uus küsitlus tuleb ja kui põhjalikuks küsimuste esitamisel minnakse. Protsessi aluseks oli küsitlusleht, mis koosnes reeglina 20 küsimuses, neist raskemad ja ühtaegu otsustavamad olid poliitilised küsimused, nagu näiteks sõjaväkke ja poliitilistesse ühendustesse kuulumine, kodumaalt lahkumise põhjus, Saksamaale tuleku põhjus või kas näiteks pagulane oli Saksamaale tulnud vabatahtlikult või organiseeritult. Balti pagulasi võis neile küsimustele ausa vastamise eest pidada fašistliku Saksamaaga koostööd teinuteks, selle vältimiseks sõnastati vastused nii, et pagulasstaatus ei saaks ohustatud. Samuti tuli skriinimislehel selgitada, miks pagulane ei soovi kodumaale tagasi pöörduda. Enamasti vastati sellele üksmeelselt, et kodumaal valitsev režiim on totalitaarne ja kodumaale pöördujat ootab ees kas vangilaagrisse saatmine või surmaotsus.

Küsimuslehe täitmisele järgnes suulise selgituse andmine, seejuures võis kirjaliku ja suulise skriinimise vahe ulatuda mitme kuuni. Kuigi skriinijad ei olnud reeglina pahatahtlikud, püüti laagritest välja skriinida 8–10% pagulastest. Eestlaste suurima, Geislingeni laagri põhjal saab öelda, et ligi 5000 elanikust skriiniti oktoobris 1946 laagrist välja 618 inimest. Teisalt, Hanau laagris, kus asus 875 eestlast, skriiniti välja vaid 18 inimest, kuigi tehti ka järelskriinimine 1947. aasta alguses. Järelskriinimiste laineid oli 1947. aastal mitu, nii aasta alguses UNRRA algatusel kui ka sügisel IRO eestvedamisel. Ühendriikide tsooni 1946.–47. aasta skriinimiste osas puuduvad küll andmed iga laagri kohta, kuid teadaolevate laagrite andmetele tuginedes skriiniti 12 318 inimesest välja 1585 (12,9%).

Prantsuse tsoonis oli skriinimine kõige leebem, kuivõrd enamus pagulastest elas erakorterites. Samuti kulges skriinimine suhteliselt lihtsalt ja aeglaselt Briti tsoonis, kus pidi laagritest lahkuma oluliselt vähem inimesi kui Ühendriikide tsoonis – näiteks Lüübeki kahurväe kasarmus elanud 700 eestlasest skriiniti välja vaid 10 ja Göttingeni 480 inimesest vaid 18.