Kui 1944. aasta sügisel Saksamaal asunud eestlaste arvu võib hinnata suurusjärgus 40 000, siis 1946. aasta oktoobriks oli UNRRA andmete põhjal Saksamaal 31 241 eestlast. Neist 16 688 (53%) asus Ameerika Ühendriikide, 13 698 (43%) Briti ja 855 (4%) Prantsusmaa tsoonis. Toodud andmed ei sisalda vähemalt paari tuhandet eestlast, kes asusid väljaspool UNRRA laagreid, ega ka sõjaväelasi, kes viibisid selleks hetkeks veel sõjavangide laagrites. Kokku võis väljaspool pagulaslaagreid elada kuni 10 000 eestlast.

Enamus pagulaslaagreist asutati 1945. aasta kevadest kuni sama aastavahetuseni. Domineerisid mitmerahvuselised laagrid, kus elasid koos eestlased, lätlased ja leedulased, mõnelgi juhul ka poolakad, ukrainlased ja teistegi rahvuste esindajad. Lääneriikide kolmes okupatsioonitsoonis oli eestlasi 1945. aastal enam kui 150 laagris.

Ameerika Ühendriikide tsoonis elas 1945. aasta lõpus ligikaudu 19 000 eestlast vähemalt 80 eri paigas, enamjaolt Baierimaal. Ühendriikide tsooni laagritest oli eestlaskond ülekaalus Kleinheubachis, Altenstadtis, Fürthis ja veel mõnes väiksemas laagris. Suurim arv eestlasi, ligi 4000, elas Geislingenis ja see koosneski üksnes Eesti maapagulastest. Eestlasi oli rohkearvuliselt Hochfeldis (1700), kus oli pea sama palju lätlasi (1800) ja vaid veidi vähem leedulasi (1200). Üksnes eestlastest koosnevad laagrid olid näiteks Dettendorfis, Ingolstadtis. Neuburgis, Ulmis, Wielandshagis ja Wiesbadenis.

Suurbritannia tsoonis asus 1945. aastal eestlasi enam kui 80 laagris, mis hõlmasid Schleswig-Holsteini, Hannover-Braunschweigi, Oldenburg-Vestfaali ja Põhja-Reinimaa piirkondi. Lüübek oli Briti tsooni eestlaste peamine keskus, seal rajati 7 laagrit pea 2000 eestlasele. Briti tsooni suurim laager ja tähtsuselt teine eestlaste keskus oli Schwarzenbek, kus 1945. aasta augustis elas 748 inimest.

Prantsusmaa tsoonis oli 1945. aasta kevadel umbes 2000 eestlast, ent peagi langes see alla tuhande ja oli aasta lõpuks vaid 800 inimese ringis. Eestlasi asus laagrites üksnes Kaiserlauternis, Freiburgis ja Müllheimis, suur osa Prantsuse tsooni eestlastest elas aga erakorterites ja sai abi sõjaväelt või UNRRA-lt.

Eestlased rajasid laagrites rahvuskomiteesid ja keskorganisatsioone, laulukoore, rahvatantsurühmi ja näiteringe, andsid välja oma häälekandjaid, tegutsesid koolid, lasteaiad, skaudi- ja gaidirühmad ning korraldati kontserte, näitusi ja spordiüritusi. Laagrielu aktiivseim periood kestis 1945. aasta suvest 1947. aasta sügiseni, mil algas Saksamaalt emigreerumine, tipnedes aastail 1949.–50. Enamus laagreid lõpetas tegevuse 1951. aasta jooksul.

	UNRRA näidislaager Altenstadtis, arvatavasti 1947. aastal VEMU FK.61-6
	Altenstadti laagri juhtkond, arvatavasti 1947. aastal. VEMU FK.61-7
	Altenstadti laagri kingsepad, arvatavasti 1947. aastal. VEMU FK.61-8
	Laagri kokad ja abilised, arvatavasti 1945. aastal. VEMU FK.61-14
	Võimlejad esinemas Briti tsooni pagulaslaagris 1945. aastal. VEMU FK.61-24
	Ambergi laagri sissepääs(?), arvatavasti 1945. aastal. VEMU FK.61-33
	Ühe Saksamaa laagri köögitoimkond, dateerimata. VEMU FK.61-52
	Pulmad Ambergi laagris, juuni 1948. VEMU FK.61-57
	Eestlased Altenstadti laagri politseiteenistuses 1946. aastal VEMU FK.61-126