Eestlaste lahkumine läände algas Teise maailmasõja puhkemisel 1939. aastal ning jätkus kuni 1944. a sügiseni, mil NSV Liit okupeeris taas Eesti. Osa eestlasi pääses kinnitamata andmeil põgenema veel 1945. aasta alguses. Hirm Nõukogude võimu ees ja repressioonide ohvriks langemise kartus olid peamised läände suundumise põhjused. Nõukogude okupatsiooni eest põgenemisele lisaks sattuti võõrsile ümberasumise, evakueerimiste, tagalasse tööjõu värbamise, sõjaväkke värbamise eest põgenemise, sõjaväkke mobiliseerituna või politseipataljonidesse värvatuna ning sõjaväega koos taganemise ja haavatuna Saksamaale transportimise käigus.

1944. aasta suvest sügiseni kestnud suurpõgenemise käigus lahkuti Eestist peamiselt meritsi kas Tallinna sadama kaudu reisilaevadega või riigi põhja- ja läänerannikult ning saartelt paatidega. Vähemal määral suunduti läände lennuki ja rongiga või maismaa kaudu auto, ratta või hobuveokiga. Ette tuli ka jalgsi liikumist. Kogu sõja vältel lahkus Eestist läände ligi 75 000 inimest, sõja lõppedes asus neist Saksamaa aladel vähemalt 40 000 ja Rootsis enam kui 28 000. Teel võõrsile või võõrsil viibitud esimeste kuude jooksul sai surma 6–9% Eestist läände sattunud rahvuskaaslastest.

Eestlaste arv Saksamaa aladel 1944/45:

	Skeem elanike lahkumise kohta Eestist 1940–1944. ERA.5010.1.50, lk 2 (digiteeritud, www.ra.ee/saaga)
	Karl Robert Pusta kiri August Tormale 17. juulil 1944, milles ta muu hulgas ennustab Eesti välisesindustele pikaajalist tööd maapaos ning kaasnevat vajadust nooremate inimeste ettevalmistamiseks selle töö jaoks. ERA.1622.2.78, lk 147 (digiteeritud, www.ra.ee/saaga)
	Skeem eestlaste liikumistest Saksamaal, Austrias ja Tšehhis, jaanuar–mai 1945. F. Kool. DP Kroonika. Eesti Arhiiv Ühendriikides, 1999, lk 9.